Septembri viimasel päeval asus Tuurit-Tuuriti rõõmus tantsuseltskond oma hoolikalt pakitud kohvritega teele kahenädalasele reisile kodust 7000 km kaugusel toimuvale tantsupeole. Nimelt saime kevadel kutse osaleda Lõuna-Korea ja kogu Ida-Aasia suurimal rahvusvahelisel tantsuüritusel Cheonan World Dance Festival.
Igal aastal ligi 1 200 000 pealtvaatajat ja 5500 tantsijat üle maailma Lõuna-Korea geograafilisse keskpunkti Cheonani linna kokku toov kõrgetasemeliselt korraldatud festival on hinnatud Korea kümne parima hulka. Juba kaheteistkümnendat korda aset leidvate pidustuste ühtse loosungi „Tantsigem Cheonanis!“ alla oli koondatud mitmeid programme, millest Tuurit-Tuurit osales rahvusvahelisel rahvatantsu võistlusel, maailma parima tantsija konkursil ja 2,2 km pikkusel rongkäigul. Viimasel esitasid kõik 17 maailma eri nurkadest pärit tantsugruppi ja ka osalejad Koreast viis korda ühe toreda numbri oma maa ja kultuuri tutvustamiseks. Meie otsustasime oma pikaajalise konsultandi Henn Tiiveli seatud lustaka ja kaasahaarava tantsu „Sangaste Jussi armulugu“ kasuks.
Kuigi rongkäigu ülesastumistest hindas žürii kõige kõrgemalt kohalikku ergutustantsijate meeskonda ja maailma parima tantsija auhind läks Iisraeli, siis Tuurit-Tuurit pääses ühena kümnest rahvatantsu võistluse finaali ja tõi koju ergutuspreemia. See on suur tunnustus Tuuritile ja meie juhendajatele Eneli Rüütlile ja Tiiu Pärnitsale. Festivali peaauhinna võitnud grusiinidele elasime nii meie kui ka ülejäänud kohalolijad häälekalt ja südamest kaasa juba nende esimestest esitustest alates.
Lõuna-Korea võttis Tuurit-Tuuriti tantsijad vastu soojade ilmade, sõbralike inimeste ja aeg-ajalt üle taeva lendavate sõjalennukitega, mis kohalikule rahvale nii tavaline oli, et pilkugi ei tõstetud. Tihedalt sisustatud päevad möödusid kiiresti, sest kõik oli väga hästi korraldatud ja masinavärk töötas õlitatult. Meie heaolu eest hoolitsesid ja meie lõpututele küsimustele vastasid kaks kohalikku tudengit, vabatahtlikud Ming Jon ja 황선홍, keda meie hüüdsime Sunnyks. Majutus oli euroopalikult mugav, esinemistele sõidutati meid suurte tihti luksuslikult sisustatud bussidega ja süüa pakuti korralikult kolm korda päevas. Enamasti käisime söömas Korea restoranides ja saime kogeda ehedat, vürtsikat ja mitmekesist kohalikku kööki, kuid vahest oli söögiks ka pizza või hamburger.
Õnneks leidus proovide ja esinemistega sisustatud päevades siiski paar vaba hetke, mil oli võimalus külastada lähedalasuvaid vaatamisväärsusi – iseseisvushalli ja Gagwonsa budistlikku templit, mis 9. mail 1977. aastal määrati Põhja- ja Lõuna-Korea taasühendamise eest palvetamise kohaks ja kus asub tohutu suur pronksist Buddha kuju. See on 15 m kõrge ja kaalub 60 tonni. Ka Tuuritile anti võimalus oma soov kirja panna laternapuule, et selle eest palvetataks, ja tundub, et oli kasu – festival ja konkurss läksid edukalt.
Teades juba enne reisi, et ees ootab tihe festivalikava, plaanisime juba varakult paar vaba päeva Lõuna-Korea pealinna Souliga tutvumiseks. Liikudes omapäi ühelt vaatamisväärsuselt teisele, tuledesäras ja sipelgapesana kihavas miljonilinnas ringi jalutades ja mõtteid mõlgutades, oli hea tõdeda, et Eesti on küll väike, aga mõnusalt rahulik. Peale Eesti rahvatantsu meeldejäävat esitamist ja ainulaadsete rahvariiete esitlemist, kiidusõnad kõrvus, on koju ikka mõnus tagasi tulla. Aitäh ka Pärnu Linnavalitsusele ja Kultuurkapitalile Tuurit-Tuuriti ettevõtmisi toetamast.
Tuurit-Tuurit