Tuurit-Tuurit osales juuni lõpus San Franciscos toimunud väliseestlaste peol, kus olid ühendatud 60aastase traditsiooniga Lääneranniku Eesti päevad (LEP) ja rahvusvaheline väliseestlaste festival (ESTO).
Tantsurühma osalemine LEP-ESTO-l oli meeldejääv ning vastuvõtt nii korraldajate kui ka pealtvaatajate poolt kujunes suurepäraseks.
Kutse LEP-ESTO-l osalemiseks edastas Tuurit-Tuuritile ajutiselt San Franciscos töötav LEP-ESTO vabatahtlik Evelin Kasenõmm.
Seekordne LEP-ESTO moto oli sidemete loomine erinevatel tasemetel: erinevatest paikadest pärit eestlaste vahel ning noorema ja vanema generatsiooni vahel jagamaks mineviku kogemusi ja loomaks suhteid tulevikuks.
Selleks andis hea võimaluse juba peo eelõhtul Vaikse ookeani rannal Ocean Beachil aset leidnud grilli ja koogiga jaanipidu, kuhu oli kogunenud nii peo korraldajaid, esinejaid kui külalisi.
LEP-ESTO avatseremoonia toimus 28. juuni õhtul San Francisco Kaunite Kunstide Palees. Piduliku kontserdi peaesinejateks olid Estonia rahvusooperi balletitantsijad, Hanna-Liina Võsa ja Hando Nahkur. Tseremoonia oluliseks osaks olid tänukõned korraldajatele ja vabatahtlikele, kelle abil väliseestlaste pidu teoks sai.
Avatseremoonia lõppes meeleoluka piduliku vastuvõtuga koos vahuveini ja ühislaulmisega. Lahkudes sai igaüks meeneks taskusse pista väikese puidust medaljoni, millesse olid põletatud ilusad ja lihtsad eestikeelsed sõnad – lumi, rõõm, ilus, meri jne. Kuigi olime reisil olnud alles paar päeva, oli neil sõnadel juba hoopis teine kõla ja südamlikum tähendus: natuke oligi tunne, nagu viibiks tantsu- või laulupeol, sest kokku oli tulnud inimesi maailma igast kandist ja meeleolu oli ülev.
Pühapäevane LEP-ESTO tantsupidu alapealkirjaga “Piirideta Eesti” toimus San Francisco kesklinnas asuvas avalikus pargis Yerba Buena Gardenis. Tantsupeol osalesid väliseesti rühmad Ameerika ida- ja läänerannikult, kodueestit esindas lisaks Tuurit-Tuuritile tantsurühm “Kiili Keerulised”.
Tantsupidu oli meie jaoks LEP-ESTO-l osalemise kõrghetk ning emotsioonid ülevad – publiku vastuvõtt oli äärmiselt soe ning peo lõppedes ei tahtnud fotograafide järjekord lõppeda.
Festivali õhtutel toimusid jätkupeod “Salakõrtsis”, millest ühest õnnestus ka meil osa saada. Esinemine kujunes väga meeleolukaks ülesastumiseks publiku tormilise kaasaelamisega ning lõputantsu kordusesitusega. LEP-ESTO lõpupeo vabas õhus esinemise Walnut Creekis tegi eriliseks 40-kraadine kuumus.
Kuigi aeg möödus suures osas tantsupeoks ettevalmistamisega – Talvar Tari käe all loodi tantsuseaded ja tehti ühisproove, leidsime aega ka USA rahvastiku tiheduse poolest teisel kohal oleva linnaga tutvumiseks.
Teadsime juba enne reisi, et San Franciscol on palju huvitavat pakkuda, kuid ikkagi hämmastas linn meid oma mitmekesisuse ja eripalgelisusega.
Ilm linna erinevates piirkondades võib oluliselt erineda ja kui ühes kohas on sobilik suviselt kergelt riietuda, siis teises kohas on külmetuse vältimiseks targem soe kampsun selga tõmmata. Väikseid huvitavaid toidukohti on jalaga segada ja Telegraph Hillil elavad metsikud papagoid (keda meil küll näha ei õnnestunud).
Kord kuus toimub Treasure Islandil suur kirbuturg ehk vanavara ja kohaliku päritoluga kauba laat. Ferry Buildingus peetakse laupäeviti taluturgu, kus saab mekkida ümberkaudsete farmide toodangut.
Meie seltskond jagunes väiksemateks gruppideks, kes liikusid mööda linna tõusvaid ja langevaid tänavaid ning ümberkaudsetes eeslinnades nii rataste, autode, linna kuulsate kaabelsõidukite, trollide-trammidega kui ka jala.
Kohalikud poepidajad ja ka inimesed tänaval olid väga avatud ja sõbralikud ning tundus, et kunagisele hipilinnale omaselt “võeti vabalt”. Väga tihti ja kergesti alustasid võõrad meiega vestlust, et uurida, kust ja miks me San Franciscosse tuleme ja kauaks jääme. Kohtasime mitmeid inimesi, kel Eestiga omad suhted ja mälestused. Kõik see tekitas sooja ja teretulnud tunde südames.
Samas nägime ka linna pahupoolt, kui kogemata sattusime piirkonda, mida turistidel soovitatakse vältida: räpasus ja kodutute rivid majade seinte ääres tänaval istumas, jorisemas omaette või suheldes omavahel, kerjates joogitopsis münte kõlistades almust endale või sealsamas lebavale koerale. Olime tunnistajaks ka tulistamisele kaubanduskeskuse ees ja politseireidile peale geiparaadi.
Lisaks San Franciscole külastasime järgneval nädalal ka teisi olulisi USA lääneranniku vaatamisväärsusi. Käisime vaatamas Yosemite, Death Valley ja Grand Canyoni rahvusparkide imekaunist loodust ning Las Vegase ja Los Angelese suurlinnade melu.
Ameerikale omapäraselt – kõik on väga suur.
Tuurit-Tuurit viibis USA-s vaid kaks nädalat, mis möödusid kiiremini kui reisi planeerides ette kujutasime ja muljeid on rohkem, kui siin kirjutada jõuaks. Selles võib aga kindel olla, et igal sammul sellel kirjul tantsu- ja kultuurireisil tegime rõõmu nii endale kui teistele. Tuurit-Tuutitil on suured plaanid ka edaspidiseks, septembris osaleme rahvusvahelisel tantsufestivalil Venemaal Rostovis ja kindlasti ootame sügisest oma ridadesse ka uusi särasilmseid tantsijaid.