Festival toimus üldse esimest korda ning kui enne sündmust võiski tekkida küsimus selle täpsema identiteedi kohta, siis õhtu lõppedes (loe: hommikuks) oli täiesti selge, et tegemist oli iseseisva ja kindlasti elujõulise aktsiooniga mida iseloomustavad märksõnad loomingulisus, spontaansus, elurõõm!
Kuna eeltoodu ilmestab ka Tuurit-Tuuriti olemust ja kontseptsiooni, siis on meil tagantjärgi lausa topeltrõõm, et ka meil oli võimalus sellel vahval üritusel tantsu lüüa. Esmalt avanes meile au esineda Gildiaias, festivali avatseremoonial, kus erinevad esinejad andsid inimestele juba aimu eesolevast huvitavast ja mitmetahulisest pikast suveõhtust.
Seejärel suundusime äsjarenoveeritud Pärnu Rannaparki, mis oli ka antud festivali sündmuste südameks. Reageerisime positiivselt ülekutsele nautida kauni pargi “uut hingamist” romantilise piknikuga, mille pidulikkust ja sära vürtsitas veelgi meie kalli tuuritaja, armsa Rutikese sünnipäeva tähistamine.
Pikk ja meeleolukas õhtu rannapargis algas asjaolude kokkusattumisel just meie etteastega. Esinemine kujunes seekord mõneti teistsuguseks kui tavaliselt (kuigi iga esinemine on loomulikult alati ainulaadne ja kordumatu) – juba niigi mõnusat ja sundimatut õhustikku täiendasid piknikuatribuudid ja neil tšillivad suvenautlejad. Meie hea sõber ja tantsuõpetaja Simo lisas tantsuetendusele värvi ja teatraalsust oma improviseeritud koreograafilise suhtlemisega publiku ja meiega.
Erinevad esinejad, taidlejad, võistuvõtmised ja väikesed “workshopid”, rahvast kihavad tänavad, hilise õhtuni avatud kohvikud ja söögikohad, loomingulisele plahvatusele andunud DJ-d vabaõhu tantsuhoovis jne jne – see mõneti hillitsetult boheemlaslik ja elunautiv atmosfäär sobib Pärnu pikka ja sumedasse augustiöösse küll, väga hästi. Öös oli elamusi….