2009- Tantsupidu ja muud huvitavat

Aasta 2009 tõi meile:

Tantsupeo esimene ülevaatus

18. jaanuaril kogunes Pärnumaa rahvatantsuseltskond kutsekasse, et ette näidata omandatud tantsupeo repertuaar. Seekordne A-rühmade ülevaatus oli pidulik – Pärnu linnal oli välja panna koguni kaks kollektiivi! Kõigest tunni ajaga oli kavad demonstreeritud ning Märt Agu näpunäited üle kuulatud.

Rebaste ristimine

Ja tegelikult, sel samal päeval ei pandud proovile mitte ainult rühm tantsupeo I ülevaatusel, vaid ka uusimad liikmed pidid tõestama endid olemaks vääriline Tuuriti liige. Esimesed rebased – Eneli, Julia, Piia, Margo, Miku ja Arvi – said ristitud!

Lumine tantsupidu Viljandis

Suvise tantsupeoni on veel mitu kuud, kuid ega tantsurahvas malda nii kaua oodata. Sestap võtsimegi laupäeval, 16. veebruaril ette sõidu Viljandisse, kus toimus talvine tantsupidu. Üheteistkümnendat järjekorranumbrit kandev talvine pidu algas meie jaoks laupäeva hommikul, mil külalised Soomest ja Türgist õpetasid omi tantse. Pärimusmuusika aida saal jäi õpihimulistele suisa kitsaks, nii et me kõik ei mahtunudki sinna uusi samme õppima, vaid pidid leppima ukseavas vaatamisega. Seejärel tähistasime sooja supi ja kookidega Miku ja Piia sünnipäevi ning nägime pisut ka tantsuansamblite Sõprus ja Kullaketrajad kaunist kontserti. Siis oligi aeg soojad kampsunid selga panna ja tantsusaapad jalga tõmmata.

Nagu igal korralikul tantsupeol, nii oli ka Viljandis rongkäik; peotuli süüdati Kaevumäel ning sealt liiguti ühiselt linna keskplatsile. Päevajuht Märt Agu tutvustas esitatavaid tantse ja tuletas meelde keerulisemaid tantsusamme.

Talvised tantsupeod erinevad suvistest selle võrra, et ei esitata mitte autoriloomingut, vaid eesti folkloorseid tantse. Saime selgeks mitu vana meeleolukat tantsu, mida edaspidi oma kavadesse põimida. Erinevus suure tantsupeoga on ka selles, et talvepeol tantsib igaüks täpselt seal, kus tahab ja kellega tahab, mitte ei pea märgist märgini joonduma : )

Väga vahva oli vaadata seda, kuidas türklased kõiki meie rahvalikke tantse kaasa tantsisid. Eriti näis neile meeldivat perekonnavalsi puusanõksu-versioon.

Lumisel asfaldil tantsimine on igapäevasest tavatum ja üsna väljakutseid esitav, kuid väga lõbus ja meeldejääv oli kindlasti. Eks ole ka üks ürituse eesmärke üle Eesti kokku tulla ja end tantsides lihtsalt hästi tunda.

Lihased lõdvaks!

Savijalakesed kutsusid tantsurahva päälinna lihaseid lõdvestama. Meie läksime. Spordivõistlustel järgisime vanasõna: esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised need koju tulevad. Kapten Arvi juhtimisel just mõnusasti nii läkski.

Õhtu kulmineerus tantsuloomingulise ülesandega, mille publiku lemmiku tiitel õnnestus koju tuua, hurraa! Esitasime omaloomingulise pala ‘Jolki-palki’ Üllari tuunitud muusika saatel. Aga muidu võitis Tarbatu Sõpruse ja Türka ees. Sedapuhku kaotas Kuljus, kes ka järgmise lihase korraldab. Meid oli kohal nii palju, et vahepeal laenasime Herdise Kuljusele, et nad võistelda saaksid. Tegelt oli lugu selline, et Kuljus oli oma ‘pruudijahi’ katseeksemplariks valinud Herdise ja viisid oma plaani aktiivselt ellu 🙂 Tänusõnad korraldajatele vahva päeva eest.

Pannkoogipühapäev ehk teine verstapost teel tantsupeole

Tuuriti küpsuseksam. Tantsupeo teine ülevaatus. Tagantjärele võime enda ja oma treenerite üle tohutult uhked olla, sest ülevaatuse tulemusena anti meile A-rühmade hulgas kõrgeim kategooria. Sellele eelnes palju trenne ja muidu koosolemisi, Tuuriti-vabu päevi oli vähe. Aga see oli ülimalt tore ning üha suurenev sünergia aitas meie esitusele tublisti kaasa.

Kes oskas aasta tagasi arvata, et ühel märtsikuu vihma-lörtsisel pühapäeva hommikul tuleb tõusta kell 7.00, et teha tervele tantsurühmale pannkoogitaigen!? Ja hommikuse trenni ajal, kus meeste silmad olid küll veidi unised, näisid tüdrikud siiski täitsa roosad ja rõõsad! Ja et päeval õnnestub saada osaliseks parimast tantsupeo ülevaatuse etteastest, kus neiud olid nagu Hu? laulus – ma olen tulikuum … :)!? Ja et õhtul pärast kosutavat sauna saavad uue tähenduse sõnad viki-viki-viki-viki ja emapõder :-)!? Aga just nii Tuuritis juhtubki :-)!.

Palju õnne, Tuurit!

Pärast meeleolukat ülevaatust ei läinud päevagi, kui seltskond kogunes Lauri juures, et tähistada Tuuriti 1. sünnipäeva. Meenutati langenuid ja tervitati uustulnukaid… ning jätkati paar nädalat enne ülevaatust alguse saanud traditsiooni „Ei möödu ühtegi päeva ilma Tuuriti seltskonnata“ 🙂

Põige keskaega ehk Punase Torni hansapäev

Ühel soojal maikuu päeval kogunesid meie kaunid piigad ja ka mõned julgemad-edevamad mehed Punasesse Torni, et hakata modellideks. Moedemonstratsioon viis pealtvaatajad keskaegsesse maailma – peale rõõmsat elevust rõivaste ja peakatete valimisel olidki meist saanud õukonnadaamid, kaupmehed, käsitöölised, talutüdrukud, ülikud jne. Loomulikult ei saanud me päeva ilma tantsimata mööda saata. Olavi Kõrre muusika saatel tantsisime nii linnarahvale kui linnarahvaga koos.

Rahvusvahelist Hansa Päeva korraldasid Punane Torn, MTÜ Maarja-Magdaleena Gild ja Pärnu Linnavalitsus. Päeva on ellu kutsunud kaasaegne hansaliikumine. Die Hanse liikmeslinnade hea tava on sel päeval korraldada keskajateemalisi näitusi, etendusi, linnaekskursioone jne.

Esikohavääriline Kaera-Jaan

Mai lõpus käisime taas Tartumaal Võnnus XI Kaera-Jaani võistutantsimisel ning tõime sealt koju segarühmade võidu. Traditsioonilisel Kaera-Jaani võistutantsimisel osales tänavu 22 laste-, neidude-, nais-, memmede ja segarühma, keda hinnati eraldi kategooriates. Iga rühm esitas kolm tantsu, millest kohustuslik on Kaera-Jaan.

Meie juhendaja Eneli Rüütli tegi Kaera-Jaani seade pärimusmuusikaansambli Paabel muusikale, millele lisaks esitasime tantsu “Kiik kutsub” ja üldtantsupeo kavas oleva “Merimies”. Viimasele lisas oma nägemuse Henn Tiivel, tuues mehisele tantsule juurde naiselikku graatsiat.

Žürii koosseisus Lea Kurvits, Liidia Konsa ja Alli Laande hindas kolmest segarühmast parimaks Tuurit-Tuuriti. Kui hindamisega oli raskusi juba laste- ja naisterühmadega, siis žürii sõnul võtsid segarühmad neid lausa sõnatuks.

Võistutantsimise üldvõidu pälvis tänavu Hugo Treffneri gümnaasiumi segarühm Tantsutallad, kellele mullune võitja Tuurit-Tuurit andis edasi võistluste rändauhinna.

Ja veel üks Kaera-Jaan

Tänavu oleme oma uue Kaera-Jaaniga juba kahel korral võistelda saanud. Nimelt korraldati juuni alguses Häädemeestel Põhja-Liivimaa festival, mille keskseks ürituseks oligi Kaera-Jaani ehk läti keeles Ausi-Ansu tantsukonkurss. Sellele lisaks sai ostelda laadal ja mitmesugustes rahvakultuuri töötubades osaleda.

Tuuriti jaoks oli tegemist esimese rahvusvahelise võistutantsimisega – kaerajaanitama tulid ka lätlased. Kokku oli võistlejaid paarkümmend, lastest kogemustega segarühmadeni. Päev Häädemeestel algas vihmaseguselt, sellele vastavalt sobitasid nii mõnedki neiud rahvariiete juurde pastelde asemel hoopis kummikud. Kui paar tantsurühma sai võisteldes kaela tugeva vihmahoo, siis Tuuriti esinemise ajaks tuli suisa päike välja. Mõnus 🙂

Kaera-Jaani konkursi võit läks vahvatele Läti lastele, kes esitasid üliinnukalt oma versiooni Eesti rahvatantsust. Tuurit-Tuurit jäi II ja III kohta jagama ühe Läti segarühmaga.

Tutvustasime Pärnut Riias

13. juunil tutvustasid Pärnu linn ja maakond end suvise turismisihtkohana Riia ühes suuremas kaubanduskeskuses Alfa. Riiga võeti kaasa ka Tuurit-Tuurit. Loe lähemalt Pärnu Postimehest.

Kuidas tuuritajad Venemaal käisid

17. juuni õhtul kella 22 ajal, keset Andruse sünnipäevapidu, algas Tuurit-Tuuriti kolmas välisreis. Buss täis Pärnu linna esindajaid, järgmiste hansapäevade korraldajaid, tantsijaid, lauljaid, pillimehi, näitlejaid, käsitöölisi jt alustas teekonda Venemaale Novgorodi, et võtta osa XXIX rahvusvahelistest hansapäevadest.

Kilomeetritelt tee kuigi pikk ei olnudki, kuid aeg kohale jõudmiseks venis. Piiril läks paar tunnikest aega, samuti olid Venemaa maanteed veel kehvemas seisus kui ootasime. Teed Venemaal on iseenesest laiad ja sirged, kuid auk on augus kinni. Varahommikust unisust värskendas rebane, kes piiriäärses tanklas bussijuhtidelt vorsti nuias. Fotoaparaadid haarati välja ja rebane võis end staarina tunda.

Novgorodi jõudsime 18. juuni ennelõunal. Saime kätte oma kaelasildid, linnakaardid ja hansanänni, jagunesime hotellidesse ning peale väikest puhkust suundusime linna avastama. Kremli ümbritsev park oli kaunis ja rahvarohke. Ilus purskkaev ja väga heade pirukate-saiakeste kohvik pargi servas. Müügiputkad, (hansa)turistid, esinejad, palju miilitsaid… Kohtasime pargis ka tartlastest pillimehi, kellega koos minisimmani maha pidasime. Paari tunni möödudes nägime neid taas linna poolitava jõe suurel sillal, kus samuti tantsulka korraldasime. Läks kohalikele ka hästi peale.

Õhtul oli hansapäevade avamine. Ohtralt kõnesid jne. Meil oli külm, sest avamisplats oli päris vesine ja ilm jahe, ning natuke igav, sest lavale ei näinud. Ilutulestik ja muu show (kui need lõpuks peale hakkasid), oli vägev – valgustatud purjekad liuglesid mööda jõge jne.

Järgmisel hommikul tuli rahvariidepluusid ära triikida ja patsid pähe punuda. Tegime hansaputkade vahel veel tantsuproovi, mis vaatamata muusika puudumisele peaaegu esinemiseks kujunes. Esimene esinemine hansapäevadel sai meie jaoks ootamatu alguse. Meile saadeti järgi üks tütarlaps, kes kinnitas, et peame kõik oma jakid, kotid jne tema kätte andma, et ise esinemispaika jõudes ilusad olla.

Ja vastuvõtt oli efektne! Enne meid esinesid Vene lapsed, kes oma kava lõpuks moodustasid poolkaare, kõigil käes rätt mõne tähega – tervituslause eesti keeles. Seejärel toodi kaugetele külalistele pidulikult ümar leib ning kõikidele ka topsitäis magusat kanget jooki… Meie tantsud meeldisid publikule ning lava taga kestis pikalt fotosessioon, sest kohalikud noored tantsijad-lauljad tahtsid kõik meiega pilti teha.

Päev hiljem juhtus järjekordse esinemise ajal õnnetus – Rain vigastas end keset Kaera-Jaani nii, et ülejäänud reisi (ja ka mõnda aega peale reisi) ainult lonkas. Tegime siis hotelli fuajees proovi ja muutsime tantsude koosseisud ümber, õpetasime Andrusele mõned lisasammud selgeks (üheks esinemiseks pool tantsu ja järgmiseks teise poole) ning saime hakkama. Vähemalt oli meil nüüd esinemistel fotograaf-operaator olemas…

Lisaks ametlikele esinemistele organiseerisime endale veel ühe ülesastumise laevakujulises ööklubis. Mehed lõid seal ka muidu tantsupõrandal laineid ja olid Vene naiste hulgas populaarsed.

Hansapäevade ajal käisime päris palju ringi rahvariietes ning seetõttu tahtsid paljud meiega pilti teha. Algul oli see harjumatu, kuid hiljem hakkasime Pärnu telgi juures suisa ise poseerima. Edevuse laat…

Paljud kohalikud tulid meiega ka niisama rääkima. Vanaprouad meenutasid naeratades, kuidas nad omal ajal Pärnus või kusagil mujal Eestis suvitamas käisid. Mitmed uurisid ka: „Miks te meie juurest ära läksite? Kas teil oli meiega halb?” Sellele küsimusele oli juba päris keeruline vastata.

Hansapäevad lõpetas rongkäik läbi linna. Meie läbisime selle valdavalt tantsides. Lõputseremoonial anti Pärnule kui järgmiste hansapäevade korraldajale pidulikult üle hansaliikumise lipp ning saadeti laia maailma sini-must-valge õhupallikobar. Kodutee läks kiiremini kui võõrsile sõit, vähemalt tundus nii. Pärnu linnavalitsuse ette jõudsime esmaspäeva hommikul kell 7, nii et kõik, kellel vaja, jõudsid veel õigeks ajaks töölegi.

Aitäh reisikaaslastele ja bussijuhtidele, teiega oli lõbus!

Tantsupeo tuli tuli!

Tantsu- ja laulupeo tuli tegi ringreisi üle ja ümber maa. Käisime meiegi sadamates tuld vastu võtmas, seda suisa kolmel korral.

27. juunil oli TuleTulemise pidu Pärnus, samal ajal toimusid ka Pärnu hansapäevad.

Mõne päevad hiljem, keset tantsupeo trenne sõitsime ühel ilusal õhtul Lohusallu. Tantsisime seal lustakates Liina Viira kootud kleitides koorimuusika saatel. Tantsud-liikumised seadsime kohapeal, ja esinemisel sai päris palju improviseerida. Igati põnev kogemus! Videvikus süütasime mere ääres veel tuleristid. Lohusalust tegi reportaaži ka Õhtuleht.

Viimane õhtu oli tule teekonnal tähtsaim (kui neid üldse saab tähtsuse järjekorda seada) – tuli jõudis peaaegu oma sihtpunkti Tallinnas. Admiraliteedi basseini juures avati tantsu- ja laulupidu ning anti tuli üle peo kunstilistele juhtidele Ülo Luhtile ja Ants Sootsile. Meiegi andsime õhtusse oma panuse. Ülipidulik oli tantsida Tuljakut tõrvikuvalgel!

Veel ja veel ja veel…

Nüüd on see siis läbi. Tuuriti esimene üldtantsupidu. Emotsioonid on laes, tantsijad päikesest põlenud, akud laetud pikaks ajaks…

Nooruse unenägu Põltsamaal

Ühel ilusal augustikuisel hommikul seadsime sõidu Põltsamaale, et sealses kaunis lossihoovis natuke tantsida. Kohal olid juba eelmise suve Muhu-reisist tuttavad lauljad (seekord väiksemas koosseisus – noorte naiste koori Miina nime all) ja dirigent Veronika Portsmuth ning koreograaf Teet Kask. Peagi jõudis lossihoovi ka pärimusmuusika ansambel Paabel. Lõpuks ometi saime oma uusimat Kaera-Jaani elava muusika järgi esitada!

Põltsamaa Festi raames toiminud kontsertetenduse „Nooruse unenägu” esimene pool oligi enam-vähem sama mullu Juu Jääbil esitatud mängudega murul. Kontserdi teises pooles mängis Paabel ja laulsid Miinad, meie saime tantsumurule Kaera-Jaaniga ning lühendatud versiooniga Tuljakust.

Hästi südantsoojendav oli see, kui pärast etendust tuli Põltsamaa linnapea isiklikult lauljaid-muusikuid-tantsijaid tänama.

Üle kahe silla, polkasammul finišisse

Päev enne igasügisest jooksusõprade kogunemist Kahe silla jooksule oli Pärnu kesklinnas tervisepäev. Tuurit käis seal näitamas oma tantsuoskusi ja tõestamas, et rahvatants on igati tervisliku elustiili osa.

Muuhulgas kutsuti samal üritusel inimesi Kahe silla jooksule. Mõeldud-tehtud (või tehtud-mõeldud?), jooksule sai registreeritud ka võistkond Tuurit-Tuurit.

Jooksupäev algas vihmas. Stardikoridoris viskasime keebid-varjud Gristelile, kes ainsa fännklubi esindajana vihma trotsides meid ergutama tuli. Ja antigi start. Järjest tugevnev vihm tegi tuju ülemeelikuks, porisel rajal täiesti võhivõõrastega lõbusate fraaside vahetamine andis jõudu ning läbimärgadena, üleni poristena ja totaalselt õnnelikena jõudsime üksteise järel finišisse. See üheksa kilomeetrit ei tundunudki karastunud tantsijatele kuigi pikk, isegi mitte peale öist klubis tantsimist 🙂

Ajavõtuga tekkis küll probleeme (tegijail ikka juhtub), kuid praeguseks on tulemused teada:

355. Arvi ajaga 0:41:38,8 (teadis tõenäoliselt otseteed)
614. Eha ajaga 0:47:10,1 (esindas seekord võistkonda nimega Püha Loomaaed)
617. Külli ajaga 0:47:13,9 (lubas järgmisel aastal tulemust parandada)
665. Rain ajaga 0:48:25,4 (lubas järgmiseks aastaks korralikud jooksupüksid leida ja samuti tulemust parandada)
968. Epp ajaga 0:58:39,2 (tegi Pärnus soojendusjooksu nädal hiljem toimuvale SEBi jooksule)
969. Kai ajaga 0:58:39,4 (finišeeris koos õega polkasammul ja sai nii Pärnu Postimehe esilehele)

Järgmisel sügisel läheme juba kõik, onju!

Tuurit-Tuurit oli Haapsalus võidukas

Tutvustamaks ja taaselustamaks legendaarse Läänemaa rahvatantsuõpetaja Heljo Talmeti poolt loodud tantse, toimus laupäeval Haapsalu kultuurikeskuses tema tantsude võistutantsimine. Käisime seal meiegi, ning tõime pealegi koju esikoha.

Kuigi konkurents oli väike – kohale tulnud neljast segarühmast astusid võistlustulle vaid kaks ja teised esinesid niisama – on seesugustel üritustel võidust olulisem ju enese proovilepanek ning rõõm tublist esitusest.

Segarühmadel tuli selgeks õppida Talmeti 1955. aastal loodud „Läki tantsule“, mis koosneb paljudest Eesti rahvatantsude osadest. Meie esitasime lisaks Henn Tiiveli meeleoluka „Sangaste Jussi armuloo“ ja Eneli Rüütli loodud lustaka „Kaera-Jaani“.

Lisaks segarühmadele tuli Haapsallu võistlema kaks laste- ja viis naisrühma. Kogu võistutantsimise võitjat välja ei kuulutatudki. Nimelt leidis žürii eesotsas Ilma Adamsoniga, et erinevaid rühmaliike omavahel võrrelda on võimatu ning auhinnatort koos järgmise Heljo Talmeti võistutantsimise korraldamise ülesandega anti seekordsele korraldajale, rahvatantsurühmale West.