Tuurit-Tuurit tantsurühma sügistraditsiooniline osalemine rahvusvahelisel festivalil – seekord Montenegros, kus toimus mereäärsete riikide festival “PEARL OF THE SEA”
Pärnu-Tallinn-Istanbul-Podgorica: Sel sügisel valisime kohaks, kuhu killuke Eesti kultuuri viia, Montenegro ranniku keskosas asuva imearmsa BUDVA linnakese.
Lahkusime kuldse sügise ootel olevast Eestist, kus temperatuur kõikus 10 ja 15 kraadi vahel, lõunapaiku päikesekiirte saatel.
Turkish Airlines toimetas meid ja meie rahvariideid sisaldava pagasi väikese vahemaandumisega Istanbulis, mugavasti pealinn Podgoricapõnevasse õhtusesse keskkonda. Mööda lennukitreppi laskudes hakkasid sellel maal esimesena silma veel pisut helendava taeva taustal mustavad mäed – Tšernogooria. Seal, lõunaeuroopalikult varajases pimeduses ootas meid ees paarikümne soojakraadine temperatuur, väga abivalmis inimesed ning mitte väga piinlikult puhtad tänavad.
Interjööri poolest meie 25 aasta taguseid restorane meenutavas söögikohas, kus sellele maale omaselt toimetasid laudade vahel vaid meesteenindajad, saime suurepärase kulinaarse elamuse. Veinisõbrad soovitatud kohalikust punaveinist nii väga vaimustuses ei olnud. Seevastu õllenautijatelt kostis kohaliku joogi osas vaid kiidusõnu ja seda kogu reisi vältel. Hilisõhtune pealinn pakkus meile veel üllatuseks 4 kaunilt valgustatud, üle Moraca jõe viivat silda, kahesuunalisi, kuid napilt ühe auto laiuseid väikeste (kunagi) valgete majade vahelisi tänavaid ning Vladimir Võssotski pronksist ausamba. Lennuväsimuse puhkasime välja jõeäärses majakeses lahke pererahva juures, kes oli meie sõbralik-rõõmsale tantsukollektiivile ööbimiseks ette valmistanud kaks suurt kahekordsete vooditega tuba – üks meestele ja teine naistantsijatele.
Podgorica – Budva: hommikul saatis perenaine meie nelja rendiautosse mahtuva tantsukollektiivi, traditsioonilise türgi kohvi ja moosisaiadega toidetuna, festivali linnakese poole teele. Teekond pealinnast Budvasse ei olnud kilometraažilt märkimisväärselt pikk, kõigest 65km, aga selle kiire läbimise takistamiseks olid kohalikud asukad läbi sajandite ja loodus läbi aastatuhandete näinud palju vaeva. Ei jõua siinkohal ära kirjeldada kõiki neid takistusi: lummavaid vaateid mägedes, koopaid, teeäärseid talupoodnikke, suurepärase köögiga einelaudu, kohati varingutõttu otsa lõppevaid mägiteesid, superilusat ilma ega ka väikeseid armsaid linnakesi valgete majade ja punaste katustega, ära vahetamiseni sarnased ja asustatud väga abivalmis inimestega. Kõige selle tõttu jõudsime reisi sihtkohta – Budva linnakesse alles õhtuhämaruses. Festivalikorraldaja hr. Zoran Strezovski koos Makedooniast pärit võluvate abilistega sõna otseses mõttes juba ootas meid ning festival suures plaanis algaski. Esmalt tagasihoidliku õhtusöögiga. Seejärel osalevate riikide rühmajuhtide koosolekuga. Koosoleku juhatas sütitava kõnega sisse hr. Strezovski. Edasi tutvustasid osalevate riikide esinejad oma tantsurühmi. Lõpuks toimus loosimine, et millises järjekorras järgmisel õhtul riigid esinevad. Kuna loosimise tulemus ei klappinud korraldajate nägemusega esinemise järjekorrast, siis sellises lõunaeuroopalikus, lahedas, mittekonkreetses, sõbralikus, mereäärses meeleolus loositi veel ja veel, kuni saavutati tulemus, mis vastas täpselt oodatule ja nii saigi paika järgnev esinemisjärjekord: Bulgaaria, Eesti, Kreeka, Leedu, Horvaatia, Rumeenia, Ungari. Iga rühm sai kingituseks ühe T särgi, festivali logoga ja XL suuruses, aga mitte enne, kui oli sularahas tasunud osavõtutasu. Kuna kõik see seitsme rühma- ja sularahaga ükshaaval toimetamine võttis aega, siis leppisime kokku, et muudes küsimustes kohtume korraldajatega järgmisel hommikul täpselt 9.30. Ajaline täpsus, rõhutati, on nii suure festivali korraldamisel väga oluline…!
Selle reisi teise ööbimispaika, mille festivalikorraldajad olid meile korraldanud, jõudsime siis, kui ka kohalik kell näitas juba ammu uue päeva esimesi tunde. Perenaine, kes keelebarjääri tõttu ei olnud väga orienteeritud rahvaste vahelisele suhtlemisele, oli seda viisakam ja vastutulelikum meie erisoovidele (kahesed toad palun), erivajadustele (triikraud palun) ja ka erimeelsustele (wc paberit juurde palun). Majutusasutus ise oli lausa paradiis. Kui Ivan Orav kirjeldas paradiisilaadset olukorda Eesti Wabariigis nii, et nõgeste otsas kasvasid õunad ja nädalavahetusel kostis kuupealt muusikat, siis Budvas kasvasid ohakate otsas granaatõunad, terrassi päikesevarjuks kasvasid ammuvalminud viinamarjad ja peagi valmivad kiivid ning ööseks õue unustatud sülearvutit ei varastanud keegi ära. Polnud seal ronimist pikkadest treppidest, ega ootamisi lifti järjekordades – elasime mõnusalt tänava tasandil ja tantsurahvast kõige vajalikuga varustav kauplus oli avatud kohe teiselpool teed ja kella kaheni öösel.
Budva, esinemispäev: vaatamata hilisele magamaminekuajale – tugevam osa rühmast jõudis üle elada kohaliku kaupluse sulgemise – olid meie sportlikumad tantsijad, kõik viis nagu üks mees, kell 7.15 kokkulepitud hommikuvõimlemiserituaali sooritamiseks valmis. Juba ammu tõusnud päikesekiirtes kiirjalutasime mereranda. Peale mõningaid Hispaania koolkonna ja ka Kihnu sugemetega võimlemisharjutusi, võtsime nautida soolast, 24 kraadist merevett. Soolane vesi kandis nii kergelt, et ujumisest sai osale rühmast kogu reisiajaks üks lemmiktegevusi, mida harrastati igal võimalusel. Edasi oli meie tantsurühmal võimalik nautida festivali juurde kuuluvat hommikusööki hotellis Loza. Laud oli rikkalik – mitte hea, aga palju. Seejärel võtsime ette festivali korraldajate poolt lisatasu eest pakutud Budva linna ekskursiooni. Giidiks kohalik kaunis noormees, kes ka väga andekaks osutus, sest tema poolt läbitud kahenädalase giidikoolituse tulemus oli vaimustav – saime teada kogu tõe linnakese tekkimisest (on ilmselt euroopa viie vanima linna hulgas) kuni tänapäevani ning nime saamise legendidest kuni linnakest külastanud kaasaegsete kuulsuste loeteluni. Tänapäeval on Budva peamiselt tuntud oma ööelu poolest. Samuti meelitab turiste peale 1997. aasta maavärinat taastatud väikene vanalinn, ning jupike liivaranda. Kõike seda nautides möödus meie esinemispäeva esimene pool. Päeva teine pool algas esinemisriiete triikimisega ja peaprooviga majutusasutuse naaberkinnistu terrassil. Mõlemad tegevused õnnestusid (peale mõningaid kordusi) suurepäraseltJ
Festivali õhtune osa algas täpselt … tund aega hiljem, kui meile teada oli antud. Suures saginas ja õhtuhämaruses ei olnudki lõpuks aru saada, kas mõni rühm hilines, või juhtus kusagil mujal midagi muud põnevat. Kogunesime söögi- ja kohtumiskohana tuttavaks saanud hotell Loza ees tänaval – suhtlesime oodates teiste rühmadega, tegime pilti ja soojendusliigutusi. Üldine festivali meeleolu oli meeliülendav – mereäärsete rahvastevaheline sõprus süvenes, ei tarbinud seal keegi alkoholi ega onud mingeid tülisid.
Meie rühm oli väga esinduslik: triigitud rahvariietes, naistel soengud sätitud ja meestel habemed aetud.
Traditsiooniliselt algas festival rongkäiguga läbi linnakese. Plaanijärgse 18.30 asemel läks rongkäik liikvele 19.30, mil lõunamaine varajane õhtuhämarus oli kätte jõudnud. Marss mööda tänavaid sujus nagu õlitatult, kaasamarssiva Horvaatia puhkpilliorkestri helide saatel. Tuuriti kombe kohaselt elavdasime rongkäiku käigupealt improviseeritud eestipäraste tantsuliste liigutustega ning jagasime kohalikele lastele kaasa võetud šokolaadi medaljone. Päädis ligi tunni kestnud rongkäik luksusliku hotelli Rondo suure ümmarguse välibasseini ääres. Basseini ühes servas oli mõistliku suurusega tantsulava ning ümber basseini kohad pealtvaatajatele. Osa pealtvaatajatest moodustasid oma tantsujärjekorda ootavad erinevate riikide tantsijad. Teise, ehk suuremagi osa, kutsutud ja hotelli külalised, kes (ilmselt suure raha eest) olid omale kollased käepaelad soetanud, mis võimaldasid neil basseiniäärsest baarist tasuta õlut tellida ja meelenaudinguks esinejate etteasteid jälgida.
Peale viisakat sissejuhatust festivali direktori hr. Zoran Strezovski poolt läks festivali tantsuosa käima.
Nagu juba eelpool kirjutatud, oli loosi tahtel meie, eestlaste, etteaste järjekorras teine. Viisakas Bulgaaria tantsurühm tegi oma 15 minutilise rahvusliku ja tagasihoidlikult kauni avaetteaste ära 10 minutiga. Seega meie jaoks pisut ootamatult varakult hakkasid äkki kõlaritest kostma “Võro polka” esimesed noodid. Lavale liikudes meenus, kuidas Paul seda tantsu meile esmakordselt õpetas… Jõudsimegi lavale ja tegimegi nüüd Budvas täpselt sellest õpetusest, aga ka hilisematest kordamistest jäädvustunud mälestuste järgi neid samme ja liigutusi. Ise jäime rahule. Publiku ovatsioonide järgi otsustades meeldis teistele ka. Ette rutates võib öelda, et meie kava oli festivali üks lennukamaid. Teiseks esitasime Pärnu võimlemispeoks Eneli poolt „Kui on meri hülgehall“ muusikale seatud mereteemalise tantsu. Sellega sai mereteema sisse juhatatud ja kolmandaks esitasime meestega legendaarse tantsu „Merimies“, mis naispubliku alati elavalt kaasa elama paneb. Nii ka seekord J. Seejärel näitasime end jällegi hoogsa segarühmana esitades „Meremäe valssi“. Tempot hoides näitasime ka sel suvel õpitud Seto sugemetega uut tantsu „Röäsusi“, autoriks Kristiina Siig ning lõpetasime kava hoogsa Kaerajaani koodaga, mille positiivset mõju kohalikule rahvale olime testinud eelmisel päeval 1600m kõrguse monumendi jalamil. Linased rahvariidepluusid tantsuhigist läbimärjad, jäime põnevusega teiste etteasteid ootama.
Peale meid täitsid esinemislava kreeklased. Neil oli päris suur rühm ja nende 15 minutiline kava kestis rekordilise pool tundi. Nauditavaks tegi kreeklaste etteaste just see, millise naudingu ja rõõmuga nad suutsid kogu selle aja täpselt ühesugust sammu ja liikumist sooritada üksteisele järgnevate erinevate, aga suhteliselt sarnaste muusikapalade saatel. Mitmekesisust tõi kavasse jällegi Leedu rühm, klassikaliste ja äratundmist pakkuvate tantsudega. Ei jõua siinkohal ära kirjeldada kõikide rühmade hästi esitatud kavasid, kuid eriti jäi veel meelde Rumeenia ansambel, eesotsas umbes 8 aastase viiulivirtuoosiga. Peale õhtuse osa lõppu tänas festivali direktor osalejaid ning kutsus kõiki järgmiseks õhtuks kohalikku populaarsesse ööklubisse osaleja sertifikaatide üleandmiseks ja tänukingituste vahetamiseks. Kell oli juba kaksteist läbi ja jalutasime, nüüd juba ilma puhkpilliorkestri saateta, mööda suveniirimüüjatega ääristatud rannapromenaadi, ööbimiskohta tagasi.
Lõpetuseks: oli meeldejäävaid hetki ja emotsioone pakkuv reis. Sai vahetatud tantsukultuuri, arenetud ise ja edenes kindlasti rahvaste sõprus. Eesti ja Pärnu said kantud nii mõnelegi kaardile, kus neid enne polnud.
PS! Paar päeva peale reisi tuli festivali direktori poolt meile uus kutse osaleda oktoobris Bulgaarias sarnasel üritusel. Kahjuks see üritus meie esinemisgraafikusse ei mahtunud, kuid seame tantsusamme ja mõtteid tuleva sügisese Mehhiko festivali suunas…
Ago
Tuurit-Tuurit